Klassikaline saksa filosoofia
Ruum ehk aprioorne ehk
kogemusest sõltumatu, mis seal on üldine paratamatu paratamatus, siis ka rakendub
empiirikale. Nähtumused peavad koosklastuma sellega, mida geomeetria räägib, sest see
näited meile viisi, kuidas nähtused olla saavad. Hinnaks on see, et teadus ei kirjelda asju
iseendast, vaid asju meie jaoks. Aritmeetika puhul on tegemist järjestustega ehk aeg ongi
järjestus, aeg on see üheteisele järel eksisteerimise dimensioon. Aritmeetika on arvujajadega
kirjeldav järjestus. Vorm on aeg ja ruum, aga sisu on aistinguline. Võtta puhas meelelisus,
kaemuses on materiaalne objekt. Kui võtta kõik aistingud ära, siis jääb alles puhas vorm ja
aeg. Matemaatiline aeg on homogeenne ehk püsiv, kus igahetk on teisega võrdne(seda kasutab
füüsika) ja aritmeetika kirjeldab seda suktsessiooni.
Puhtad meelelisuse vormid, mis rakenduvad üldiselt ja paratamatult asjadele ja mis on
kogemusest sõltumatud.
Lk 46, märkused