Jaan Pühvel "Võrdlev mütoloogia", Vana Kreeka lühikokkuvõte
kus Vahemere ürgrahvas, põhja poolt asustaja ja idamaine kaubitseja põimusid keerukasse
sümbioosi. Kreeka kultuuris on otsustav mitte samasks jäämine, vaid teiseks saamine, mitte
lävimine, vaid sulam, lühidalt uus süntees.
On veel teist laadi tsüklilikkust. Vastandina Indiale ja Iraanile leidub vähe varaseid usulisi või
vähemalt antikvaarseid allikaid. Mükeene savitahvlid umbes 1200 e.m.a on proosalised arvetekstid,
mis juhuslikult edastavad ka jumalate nimesid kui andami saajaid. Eepos on põhiliselt ilmaliku
laadi, tegevuse üle rippuv jumaluse dekoor on juba veidi ooperlik ja peegeldab sõdalaste
vaimulaadi. Homerose poeemides leiame seevastu tumedaid ja kaudseid müüdivihjeid, kus näiteks
jumalad püüdsid Zeusi aheldada, mis kukkus läbi kuna Thetis korraldas ihukaitsjaks sajakäelise
Briareose või siis kuidas Otos ja Ephialtes sulgesid Arese 13 kuuks pronksnõusse, kust napilt tänu
annaabi.ee 
