Immanuel Kant
Loengutes valis Kant tavaliselt välja mõne lähedalistuva kuulaja ning otsustas selle näo järgi, kas
räägitu jõuab pärale võiu mitte. Kanti häirisid igasugused lüngad, olgu siis nööbi- või
hammastereas. Teda ärritas inimene, kel puudus mõni hammas. Ükskord esines ta halvemini kui
tavaliselt ning tunnistas pärast, et keskendumist olevat seganud otse tema ees istunud tudeng,
kelle kuuel puudus üks nööp.
Tema kui lektori ainus puudus oli nõrk hääl aga tudengid arvetasid seda ning istusid vaikselt.
Kanti päev algas hommikul kell viis ja lõppes õhtul kell kümme (Meos 1999).
Kant suri oma kodulinnas 1804. aastal, tema hauamonumendile on kirjutatud read: "Kaks asja
täidavad ikka ja jälle mu meele imetluse ja aukartusega, üha sagedamini ja tungivamalt pöördub
mu mõte nende juurde tagasi: tähistaevas minu pea kohal ja kõlblusseadus mu sees".
4
2. KÕLBLUS JA USK NING TUNNETUSTEOORIA
annaabi.ee 
