„Peer Gynt“ - Henrik Ibsen
tõttu. Ta oli mugav ning laisk. Ta oli õnnesärgis sündinud. Tal vedas koguaeg. Ta
valetas pidevalt ning mõtles ka igasuguseid lugusid välja. Kui ta oli mõnes ohtlikus
olukorras, hakkas ta koheselt andma lubadusi, mida ta hiljem väga lapsikuteks pidas
ja nende üle naeris, tal oli väga hea kujutlusvõime. Ta ei mõistnud kunagi, et oma
tegudega võis ta kellegile väga palju valu tekitada. Ta oli teistesuhtes suhteliselt
ükskkõikne ja mõtles rohkem endapeale, teistega ta oluliselt ei arvetanud. Ta ei
kahetsunud peaaegu kunagi oma tehtut, vaid nagu Isa Goriot'gi üritas ta lepitust leida
ema surivoodil. Teda võib ka võrrelda Nipernaadiga.