Nii juhtus Lääne-Euroopas, Indias, Vahemeremaades. Industrialiseerimise perioodi arenedes areneb ka metsatööstus, hakatakse tarvitama palju puitu. Puit võeti Põhja piirkonna metsadest, väärispuitu toodi juurde ka kolooniatest. Puitu kasutati ebaotstarbekalt. Hilisindustriaalses ja postindustriaalses ühiskonnas muutub metsade tarvitamine otstarbekamaks jamaharaiutud puit tarvitatakse täielikult ära. Raidumisel arvestatatkse arvestuslangi väärtust, see on puidu juurdekasv aasta kohta. Tekivad metsakompleksid, st omavahel seotakse varumine, töötlemine ja äriteenused. Probleeme tekib Lõunariikides seoses sellega, et selased valitsused tahaksid kasumi teenimise eesmärgil maha raiduda keskkonnale olulised vihmametsade alad. Metsamajanduse regionalne ülevaade Euroopa Selle regiooni saab metsade erinevuste alusel jagada kolmeks: 1. Lääne-Euroopa--mandriosas levinud lehtmetsad on hävitatud, metsavarud on alles
1920. ja 1921.a. raiuti enam Virumaa metskondade metsadest. Täpsem ülevaade riigimetsades tehtud raietest on olemas alates aastast 1922 selleks ajaks oli loodud tegus riiklik metsandusorganisatsioon, saadud esialgne ülevaade metsadest, kehtestatud raiete tegemise kord ning sisse viidud statistiline arvestus. Peakasutuse suuruse määras ettemääratud pindalaga arvestuslank, mille järgimine polnud aga kohustuslik. Raiete tegeliku mahu määrasid majanduslikud ja poliitilised otsused. Arvestuslangi suurus vähenes pidevalt seoses metsamaade transformeerimisega; selle mõningane suurenemine 1930-ndate aastate teisel poolel oli tingitud raieringi lühenemisest. 1935 ja 1936.a. moodustas puit 64,5 % kõigist kütteainetest, olles isegi tööstuses 1936.a. 33,4 %-ga teisel kohal põlevkivi (39,6 %) järel. Küttekriisi lahendamiseks loodi 1936.a. Majandusministeeriumi juures Kütteaineturu Korraldamise Komitee, mille ülesandeks oli
annaabi.ee 
