Raha üldmõiste ja Eesti kroon I
Vabariigi
algusaastatel rahamärke nappis, seega võtsid mitmed ettevõtted oma tarbeks käibele
kohalikud maksevahendid, mida kasutati vabrikupoes ja palga maksmisel töötajatele. 1919.
aastal selline tegevus aga lõpetati riigikassa peavalitsuse poolt.
Esimesed iseseisvusaegsed omad ametlikud maksevahendid olid Tallinna Arvekoja
maksutähed. Rahapuuduse leevendamiseks kuulutas Eesti Ajutine Valitsus need 4. jaanuaril
1919 riiklikeks maksuabinõudeks, andes ühtlasi Arvekojale õiguse väljastada maksutähti.
30. novembril 1918 võeti Ajutise Valitsuse istungil vastu otsus kehtestada riigi vääringuks
Eesti mark, mida võrdsustati Saksa idamargaga. Markvääringus kassatähed kõrvaldati käibelt
etapiti 1924. ja 1927. aastal, osaliselt aga alles 1930. aastatel.
Kroone hakati 1924. aastal kasutama esmalt väliskaubanduses, kuid 1. jaanuarist 1928
kasutati neid ka igapäevastes tehingutes. Eesti kroon jagunes 100 sendiks, sent omakorda
võrdus reformieelse margaga
annaabi.ee 
