Tooma Katsebaas
mäletas veel liiga hästi, kui võõra ja põlatuna ta tundis end Saksamaal veedetud
tudengipäevil.
Kuna Liivimaal, omal väga südamelähedasel kuid kaootilisel kodumaal, normaalse
elu alustamine näis võimatu, oli Arved võtnud kangekaelselt nõuks Rootsis end sisse
seada, isegi kui selleks oli vaja ohverdada paljulubav teadlasekarjäär. Ju oli see tänu
tema vankumatule kindlameelsusele, osalt kindlasti ka tutvustele, et lõpuks
hakkasidki Arvedini jõudma huvitavad tööpakkumised Rootsi eri paikkondadest. Kuid
just siis, kui ta oli juba valmis suunduma tööle kaugele metsikusse kuid
vastupandamatult põnevasse tundrasse, otse Põhja-Jäämere kallastele rajatavasse
pliikaevandusse, sai ta ootamatu pakkumise Tartu tudengipäevilt tuttavaks saanud
parun Stackelbergilt – hakata Eestimaa ja Liivimaa kubermangu piiril juhtima üht
uudset sookatsejaama.
Viktor von Stackelbergi puhul oli tegemist samuti keemikuga ning ta kuulus ka