Ütlusfolkloor [vanasõnad ja kõnekäänud]
pistab, kui pihid ees on; Palju patuselle tarvis on, pista sõrmega silma -- süda täis; Või taud tühjast
toast midagi võtab; Kes vaest varrule kutsub või puujalga pulma; Kus koeral kodu või hundil
öömaja
Vanasõnade sisust ja maailmavaatest
Vanasõnad on niisiis väga inimkesksed ja see väljendub koguni nende vormi- ja kujundiplaanis.
Vanasõnazanr jaguneb samuti tsentriks ja perifeeriaks ning uurijad pole üksmeelel selles, millised
perifeersed alad peaks arvatama vanasõnade hulka, millised aga mitte.
Kõige kesksemad on vanasõnades kaks laia sisuala:
1) üldised teotsemisstrateegiad: ütlused tööst ja hüvitusest, virkusest ja laiskusest, varude
kogumisest ja kulutamisest, targu ja rumalasti talitamisest, aja õigest kasutamisest;
2) inimsuhteid puudutavad strateegiad: eetilised normid suhtlemisel omasugustega ning endast
vägevamatega; kõnelemisnormid (rääkimine/vaikimine, kiitmine/laitmine, siirus/silmakirjalikkus);
perekonnaeetika.
annaabi.ee 
