Alljärgnevalt toongi välja mõningad lugemis teooriad ja lugema õpetamise meetodid. Nende meetodite abil saavad nii õpetajad kui ka lapsevanemad lapsi lugema õpetada. 2 ERISUGUSED TEOORIAD LUGEMAÕPETAMISEL 2.1.1 Küpsemisteooria Kahekümmnendal sajandil arvati, et laps omandab lugemis oskuse siis kui ta on jõudnud bioloogilise küpsemise kindlale vaimse vanuse tasemele. Intelligentsustestidega määrati kindlaks, kas laps oli lugema õppimiseks valmis. Arvatai ka, et vanematel ei olevat lapse lugema õppimisel mingit mõju. 2.1.2 Arenguteooria Küpsemisteooria seati kahtluse alla, kui hakati arvama, et on võmalik mõjutada lapse arengulist valmisolekut enne lugema õppimise algust, toetades tema lugemisvalmidust erinevate harjutustega. Selle tulemusel hakati paljudes lasteaedades pöörama tähelepanu lugemisvalmiduse kujundamisele. Töötati väja kooliks ettevalmistavaid programme.
cs.ut.ee/~koit/KT/Koneteh/Loeng1-TY.pdf lk 7 Prosoodia (suprasegmentaalid) Pikkus ehk kvantiteet on väljahääldamise aeg (milli)sekundites. Vajalik rääkida siis, kui eristab tähendust (keeli, milles eristab, nimetatakse kvantiteedikeelteks). Rõhk on mingi sõnaosa (nt silp) või kõneüksuse rõhutamine võrreldes sama sõna või kõneüksuse teiste osadega (nt silpidega) kas helikõrgusega, hääle tugevusega või rõhutatuma artikuleerimisega(väljahääldamine). (Kaua aega arvatai, et rõhk ongi seotud ainult artikuleerimisega ei vasta tõele). Keeltes võib olla kinnistunud pearõhk (nt eesti k 1. silbil, poola k eelviimasel silbil). Prantsuse keeles ei ole pearõhk kinnistunud kõnes raske sõnade piire eristada. Toon on mingi üksuse (nt silbi) heli kõrgus suhtes ümbrusega, nt sama sõna teiste silpidega. On keeli, milles toon eristab tähendust. Eesti keele seisukohalt on toon oluline intinatsiooni defineerimises tooni muutus lausetasandil.
annaabi.ee 
