Thomas Manni novellid Väike härra Friedemann ja Gladius Dei
Ta oli vigane mees nii
hingelt kui väliselt. Tema õnnelik elu oli petlik. Ta sisendas endale iga päev, et elus on palju
rohkem, mille üle õnnelik olla. See aitas tal hommikul püsti tõusta ja eluga edasi minna.
Seda tõestab Friedemanni ja proua Rinnlingeni jutuajamine jõe ääres.
„/--/ „ Kolmekümne kolme aastane,“ kordas too. „Ja te polnud õnnelik, kõik need
kolmkümmend kolm aastat?“
„Ei“, ütles ta; „see oli vale ja pettekujutlus.“
„Te niisiis arvastite, et olete õnnelik?“ küsis naine.
„Ma püüdsin seda,“ ütles ta , ning naine vastas: „See oli teist vapper.“ /--/ “
Gerda von Rinnlingen
Proua Rinnlingen oli väga kena ning kadestusväärne naine. Ta oli tuntud tänu oma mehele,
kes kandideeris ringkonnakomandantuuri. Nad olid väga rikkad ja edukad. Proua Rinnlingen
kasutas teiste austust ära. Ta oli väga üleolev ning südametu inimene. Ta pilk oli kõigi vastu
kalk, isegi oma abikaasa vastu