"arvasimegi" - 1 õppematerjal

Kõrboja peremees - kirjand läbi Anna silmade

rääkisime punetusest ja ilmaelust. Nüüd rääkisime tõsiselt tema Kõrbojale tulekust. Ta puikles vastu ja me vaidlesime kaua. Ma isegi puhkesin nutma. Ta väitis et temast poleks sinna peremeest ja et minule ka meest vaja ja et tema, sant, sellega hakkama ei saaks. Ma veensin teda ja palusin, aga tema oli nii külm ning ütles mulle ikkagi ei. Ning õhtul kui koju olin läinud ei leidnud ma kusagilt Mousit. Otsisime koos Mikuga, aga ei kusagil. Arvasimegi juba, et kutsa oli kuhugi ära vajunud ja sel hetkel me tema ka leidsime. Siis oli t juba külm ja kange, vana koer nagu ta seda oli. Aga truu. Ma tahtsin kindlasti, et ta maetaks sinna samasesse pingi alla, kus ta oma viimase hingetõmbe tegi ja see pidi teoks saama. Uue pingi pidi sinna tooma ja samasse kohta panema. See oli raske kõik. Sel öösel oli ennast maha lasknud ka Katku Villu. Kaks kallist ühe korraga. Olin nõrkemas. Kuidas ta võis ja miks ta nii tegi, olid mu ainsad küsimused