Sellele lisaks märgib ta veel, et sellest paradigmaatilisest igiliikurist on isegiväga tugeva faktide surve puhul raske välja tulla. Oma raamatu tuvustuseski mainib ta, etraamat on mõeldud ka ajupesuga eriteadlstele.Raamatut lugedes jäi mulje, et autor ellimineerib igasusguse vastasseisu ja vaidlemise. Ta eilase sellest ennast häirida, kui ollakse ta väidete vastu. Maie Remmel ütleb ka raamatualguses, et ta küll võtab teadmiseks vastasleeri arvamustesurve, kuid loobub sõnasõdadest jahoolikalt ehitatud mõttehoone kivihaaval lammutamisest.Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatut oli väga huvitav lugeda tänu selle teistsuguselevaatenurgale. Samas ei saa seda minu arvates pidada väga teaduslikuks. Teos jääbpendeldama populaarteadusliku ja müstilise kirjanduse vahepeale. Seal on nii üht kui ka teist,kuid midagi kindalt seal ei ole. Raamat tekitab osavalt inimestes müstikahuvi ja kasvatab neis rahvusromantikat. Raamatust võib välja lugeda
selle teaduslikkust võiks tõestada just teaduslikku diskussiooni astumine, veenmine, argumenteerimine ja seeläbi ehk isegi teooriate ning meetodite (kas või kriisini ja teadusrevolutsioonini) edasiarendamine. Kahjuks keeldub aga M. Remmel juba raamatu eessõnas igasugusest arutlusest ja teemaarendusest: ,,Kuna kirjutan ladusalt loetavat raamatut, mitte pedantsete tsitaatidega teaduslikku traktaati, võin ma oma vastasleeri arvamustesurve küll teadmiseks võtta, kuid loobuda sõnasõdadest ning hoolikalt ehitatud mõttehoone kivihaaval lammutamisest." (Remmel 2007, 9). Nii ei saagi ilmselt küsida, kas raamatu autori arvates on tegemist teadusliku uurimustööga ja millel see põhineb, sest vastust ilmselt ei kostugi... 4 Relativistliku teaduskäsitluse alusel on muidugi hoopis keeruline määrata, mis on teadus ja
annaabi.ee 
