Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ja ilma igasuguse vaevata, sest ega vanal polnud
ometi vaja samuti oma suud kulutada nagu minul. Lihtsalt ropp mõelda seda sigadust, mis siin
ilmas valitseb. Aga sõber!" hüüdis ta viimaseks mõnitavalt.
Tigapuu sammud kostsid trepilt. Indrek istus endiselt sängiserval, vaip ja padi põlvil.
Heameelega oleks ta need läbi luugi Tigapuule alla järele visanud. Ja söögu see rubla, mõtles
ta, sest äkki oli tal kindel eeltundmus, et oma rubla ei näe ta enam kunagi. Ta polnud oma
arutusega veel lõpul, kui juba Tigapuu hääl alt uuesti kostma hakkas.
,,Tule ruttu alla, härra Maurus kutsub!" hüüdis ta. ,,Aga ära pimedas kuku, muidu olen jällegi
mina süüdi."
Kui Indrek õnnelikult alla sai, ütles Tigapuu talle tasakesi ja tõrelevalt:
,,Ole nüüdki mees, mitte memm. Vana tahab meiega leppida, sest mis ta muud ikka tahab.
Sellepärast tee haavatud nägu, tõmba end nagu turja, mõistad, siis saame rohkem. Usu, kui
sõber sulle ütleb
annaabi.ee 
