Aristotelese loogika
geomeetria, ja õpetatav igale normaalsele vaimule. See on oskus, sest rakendamisel annab see
lõpuks mõtlemisele selle teadvusetu ning vahetu täpsuse, mis juhib klaverimängija käsi tema
instrumendil pingutusteta kooskõladele. Miski pole nii igav kui loogika, ja miski pole nii
tähtis.
Vihje sellele uuele teadusele oli juba Sokratese hulukstegevas püsivas definitsioonide
nõudmises ja Platoni alalises iga mõiste peenendamises. Aristotelese väike arutslus
definitsioonidest näitab, kuidas ta loogika toitub allikast. ,,Kui te tahate keskustella minuga,"
ütleb Voltaire, ,,defineerige oma mõisted." Kui paljud vaidlused oleksid kokku kuivanud
lühikeseks märkuseks, kui vaidlejad oleksid julgenud defineerida oma mõisteid!
Kuidas me peame toimima, defineerides mingit eset või mõistet? Aristoteles vastab, et igal
heal definitsioonil on kaks osa, ta seisab kahel kindlal jalal: esiteks ta liigitab kõnealuse