Kalevipoeg oli pärit Viru rannast. Tema vanemateks olid Linda ja vana Kalev. Kalevipoja lapsepõlv möödus rahulikult. Karjapoisina mängis ta kurni ja pildus kive, mere ääres käis lutsu viskamas kivirahnudega, mis olid jala laiused ja kolme jala pikkused. Nii kasvas ta mehe ikka. Kalevipoeg oli väga suurt kasvu, heledate juuste ning lihaselise kehaehitusega. Ühiskonnas teda austati, kuna ta oli kuningas ning hiidlane. Ta tegi küll mõtlematuid ja arulagedaid tegusid, kui oma rahvast ta siiski hoidis ja üritas neile hea valitseja olla. Parimaks sõbraks oli tal isiklik kannupoiss Alevipoeg. Tal oli ka kaks venda Sulevipoeg ja Olevipoeg. Tema tähtsamateks tegudeks oli oma rahva valitsemine, põrgus käimine ning põrgupiigade ära päästmine, Soome sepa juures käimine, mis ei olnud küll positiivne, kuid siiski mängis ta elus olulist rolli. Ka tõi Kalevipoeg oma rahvale palju kasu Peipsi tagant laudu tuues, sest
kuidagi aru, miks selline asi ei ole juba koolides keelatud. Ta rääkis, et on kuulnud juhtumitest, kui rebased peavad isegi poolalasti olema või sööma koreakonservi, kuni vaesekesed lihtsalt oksele hakkavad. "Tõsiselt vastik on vaadata, mida kõike nad teevad!" toonitas Anastasia. Ka Solaris keskuse turvamees ei paistnud rebaste traditsioonist väga vaimustuses olevat. Ta ütles kulmu kortsutades: "Tegemist on täiesti ajuvaba üritusega! Söödetakse igasugust sousti sisse ning tehakse arulagedaid asju. Milleks kõike seda jama vaja?" “Kui kedagi ristida tahetakse, siis saatke ta kirikusse, see ainus paik, kus see on lubatud,” naljatles haritum inimene raamatupoes. Ta rääkis veel, et ta on rebaste ristimist omal nahal tunda saanud ning ei sooviks seda teist korda kogeda. Üks kord on täitsa piisav ja rohkem küll ei tahaks. Noormehed Vabaduse väljakul olid aga meie küsimuse peale väga segaduses. Nemad ei olnud sellisest asjast kuulnudki
annaabi.ee 
