Sokratese arusaam inimese loomusest.
tuli "järele uurida" (elenchein) iseennast ja teisi, neid, keda peetakse tarkadeks ja
mingil alal asjatundjateks. Inimestega vesteldes (nt riigimehed, poeedid, käsitöölised)
sai Sokrates aru, et inimesed üksnes näivad targana, paljudele teistele ja iseäranis
iseendale, tegelikult aga polegi nad targad. Ta märgib, et oma erialal on nad
asjatundjad ning teavad palju kasulikku. Sokrates tõdes, et neil, kes on kõige
lugupeetumad, on arukuselt kõige enam puudu; teised aga, kes on viletsamate kirjas,
on mõistusega rohkem õnnistatud. Eksiarvamus, mille kohaselt mõeldakse, et tead
kõigest kõike, varjutab tarkust. "Kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaüks neist,
et ta ka kõiges muus kõige targem on, isegi kõige tähtsamates küsimustes"
Sokrates arvates, et üksnes teadmine võimaldab inimesel tema käsutuses olevaid
vahendeid, näiteks rikkust ja tervist, mõistlikult kasutada heaolu ja õnne
annaabi.ee 
