Tammsaare ja Gailit elulugu
järeldusi ja neist jälle uusi, kuni jõuavad pöörastesse veidrustesse. Mitte ilmaaegu ei kordu
seal alatasa sõnad: hull, idioot, loll jne., sest tõesti ei saa enam ükski lõpuks aru, mis määral
neist keegi seda on. Selle pahupidi pööratud maailma üle presideerib Maurus, nagu mingi
jumalus, kellest kogu seda mõttesegadust ümbrusesse kiirgab. Oleks nagu tegemist
groteskseks paisutatud totruse koomikaga, mis pingutusi teeb näida arukana ja olla sellena
võetud. Kui nii, siis on ka siin oma tugev, normaalne koomikapõhi, mille rakendamist säärasel
kujul terve romaani aluseks tuleb hinnata ainulaadseks ja riskeeritult julgeks. Sest lõpuks üks
koomilisi efekte seisab ju millegi väärtuslikuna ja tähendusrikkana näiva või näida tahtva
lahenemises tähtsusetuks ja absrudseks. Seda tehnikat aga rakendatakse siin peaaegu alasti
kujul. Miks Mauruse kuju lõpuks siiski isegi sümpaatseid tundeid lugejasse suudab istutada,
annaabi.ee 
