Keskmine kiviaeg
Seda Läänemere aega nimetatakse Litoriinamereks.
Eesti muinasjaja alguseks loetakse 6-12 saj. Muinasaja lõpus oli eesti jagunenud 8
suurema ja mitme väiksema maakonna vahel, kus keskjuhtimist ei olnud vaid iga
kihelkond juhtis ennast ise. Muinasaja lõpus oli eestis ilmne varanduslik ebavõrtsus.
Ülikud elasid tihti küladest väljaspool paiknevates suurtaludes, mida kutsuti
mõisateks. Suurem osa inimesi olid vabad maaharijad.
8-9. sajandist alates tunti Eestis raudteraga artru, mis muutusid üldisemaks
muinasaja lõpus. Ilmus ka uus adratüüp-harkader, mis püsis Lõuna-Eestis
kasutusele kohati kuni 19-sajandini. Lõuna-Eestis kasutati konksadta, millega oli
sobivam harida sealseid õhukesi mulde. Künniloomana hakati üha rohkem
kasutama hobust. Kõige rohkem kasvatati rukkist, millest suurem osa moodustas
talirukis. Kasvatati ka otra, nisu, kaera, hernest, põlduba, lina ja kanepit. 11.-12
annaabi.ee 
