oma luules võru keelt ja kõneleb seda esmase keelena. Kõik tema kirjandusteosed on väljastatud Mina Ise väljaandena ja on välimuse poolest taotluslikult tagasihoidlikud. "Eesti kirjandusloo" teatel tekitas Contra esimene, 1995. aastal ilmunud luulekogu "Ohoh!" vähe vastukaja, ent mõne aasta jooksul algas tema tähelend. Akadeemiline kirjandusteadus on suhtunud tema loomingusse tihti skeptiliselt; nii kinnitab "Eesti kirjanduslugu", et "Contra tekstide "kvaliteet" klassikalises artistlikus tähenduses on kõikuv", autori huvi värsitehnika ja keelemängu vastu tõusis aga alates kogust "Ei ole mina su raadio". Contra on särav lavaesineja, kelle esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga jms loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, seal hulgas väga palju koolides. Peale luuletuste on Contra kirjutanud lastejutustuse "Presidendi suur saladus", lastenäidendi
raamatuid". Loominguliselt viljakas Contra ühendab tugevas autoriimagos "moodsa meediategelase ja "metsast pärit rahvalauliku" rolli". Sama allika hinnangul võis Contra olla 20. sajandi lõpuks ainus Eesti luuletaja, kes võis end oma tekstide müügist kodumaal ära elatada. Akadeemiline kirjandusteadus on suhtunud tema loomingusse tihti skeptiliselt; nii kinnitab "Eesti kirjanduslugu", et "Contra tekstide "kvaliteet" klassikalises artistlikus tähenduses on kõikuv", autori huvi värsitehnika ja keelemängu vastu tõusis aga alates kogust "Ei ole mina su raadio" (1998).[1] Contra on särav lavaesineja, kelle esinemisstiilile on omane luuletuste lauldes esitamine, vahetu ja aval suhtlus publikuga jms loov eneseväljendus. Seetõttu on Contra nõutud esineja kõikvõimalikel üritustel, sh väga palju koolides. Samad jooned on tunnuslikud ka teiste Tartu
kunstilist progressi. Ajaloolisest seisukohast vaadatuna: Marxism soovis kunsti kasutada meetodina, kuidas kõrvale kalduda väikekodanlase kultuurilistest piirangutest. Dada- ja sürrealistid (eriti nemad) tõrjusid selle ühesuguse, jäiga kapitalistliku mõjuga kunsti ära, kaldudes ka ise põhivoolust kõrvale, et "väikekodanlust sokeerida" ning kultuuri, klassiteadvust, humanismi edendada. Kapitalistlikus ühiskonnas, artistlikus mõttes läbi löömiseks, pidi kunstnik tootma "odavalt põnevust", samuti oli ta võõrandatud endale iseloomulikust kunstist ühiskonna kaudu, mis oli taandanud oma kultuurilise toodangu koopiate tegemisele. Selle tulemusena filmid olid ainult odavad koopiad/uusversioonid; raamatud olid plagiaadid, igasugused autentsed väljendused olid unustustehõlma vajunud või meelega kõrvale jäetud, mis oli aga mugavam ja rahaliselt kasulik
annaabi.ee 
