Tõde ja Õigus
kui esimest korda seda lavastust nägin, oli Ollino rollis Indrek Sammul, kes oli suveks
välja vahetatud, kuna ta muutis teatrit. Imestasin, kuidas see mulle meelde ei tulnud, et
Ollino oli Sammul, see oli Sammuli kehastuses väga meeldejääv esitus, nagu seda nime
kavalehelt lugenud olin, tuli see roll kohe elavalt silme ette ja elustus hästi elavalt.
Rain Simmuli esitatud õpetaja Slopasev oli endiselt võrratu, kuigi mulle tavaliselt
Simmuli mäng oma hakitud esituses ja eriti artikuleeritult laulvas kõnemaneeris ei
meeldi. Aga selles rollis ta oli nii võrratu, et selle kirjeldamiseks pole lihtsalt sõnu.
Kõigepealt see, kui hästi ja täiesti ilma aktsendita ta vene keelt räägib. Ja siis see tema
tööle pühendumus ning alkoholism, stseen, kus õpilased tema üle nalja teevad, oli tõesti
selline, et ma olin nutule lähedal, see oli südantlõhestavalt valus, et kuigi joodik ja ennast
põhja joonud, milline sügav hing tal siiski on, kuidas ta Puskinit loeb, kuidas ta oma