JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL
Antiikmaailmas käsitleti raamatukogusid ja
arhiive identiteedi osana ning need tekkisid valdavalt mõne asutuse tegevusest ja
asjaajamisest. Seetõttu ka soovisid vallutajad hävitada alistatud ühiskonna identiteeti. Alles
alates 16. sajandist pühendusid paljud õpetlased üle Euroopa süsteemsele ja rahvusliku ja
religioosse ajaloo allikate kogumisele.
Moodne ajastu arhiivide ajaloos algas Prantsuse revolutsiooni 1794 aasta arhiiviseadusega
ning arhiivid muutusid ,,ajaloo arsenaliks".
Ajapikku kujunes välja ka arhivaari identiteet. Enne Teist maailmasõda pidasid arhivaarid
ennast siiski ajaloolasteks-arhivaarideks ning seejuures oli ajaloolase külg väga tugev.3
18.-19. sajandil täiustus arhiivides ajaloo-uurimises kasutatav tehnoloogia ning kasvas
hüppeliselt loodavate dokumentide maht. See omakorda oli põhjuseks arhiivinduse
olulisemate ideede ümberkorralduseks. Autorid on teoses kronoloogilises järjekorras toonud
annaabi.ee 
