Anna Ahmatova
loominguvabadust.
Ahmatova ei murdunud ka siis, kui teda üldrahvalikult laimati. Millist jõudu nõudis selline
vaikimine, kuidas õnnestus tal säilitada väärikus, seesama daami hoiak, seda teadis vaid tema
ise.
Hirm nii homse päeva kui ka poja saatuse pärast ei jätnud teda maha hetkekski. Järjest viidi
ära Ahmatova sõpru, tuttavaid, kirjanikke, naabreid; teadmatus, millal jõuab kätte tema kord,
näris hinge. See, mida arreteeritutega tehti, selgus alles aastate pärast, kui vangid hakkasid
koju tagasi tulema. Vangistusest tagasi tulnud olid hingelt parandamatult haiged. Nii jäi
Ahmatova poegki uskuma õelate inimeste jutte, et tema kuulus ema oleks saanud teda aidata,
kui vaid oleks tahtnud, ning süüdistas pärast vabanemist 1960. aastal alusetult oma ema.
Stalini kättemaks Ahmatovale oli lõpuks õnnestunud: pikk lahusolek oli muutnud ema ja poja
hingeliselt täiesti võõraks.
annaabi.ee 
