Lõhnaainete kasutamise ajaloost
viis meelt. (Worwood lk 42-46, 70, 269-272). Lõhnadega seostub kaks huvitavat nähtust -
"mürri voolus", mil ikoonid eritavad endast magusalõhnalist õlilaadset ainet, ja
"pühaduse odööriga" seostatakse lõhnavaid pühaikuid ja nende maiseid jäänuseid, mis
veel aastasadade pärast võivad tugevat magusat lõhna eritada. (Worwood 95-96).
Juudi traditsioonides on lõhnaained väga hinnatud. Neid kasutati pühadeks toiminguiks,
kui igapäevaselt kodus. Aroomimaterjale kasutati hügieeni ja puhastusvahendeina,
putukatõrjeks, toidu ja veini valmistamisel, matustel jne. Jumal õpetas Moosest
valmistama püha suitsutusrohtu, mille koostisosad pole tänapäeval enam päris täpselt
teada, ja salvimisvõid (arvatavalt mürri, kaneeli, kassia ja kalmuse oliiviõlisleotis).
Lõhnasid ohverdati Jeruusalemma templi kuldsel altaril kaks korda päevas ja korra aastas
Yom Kippuril ehk lunastuspühal. Püha õliga võiti templis ohverdusaltarit, küünlajalga,
annaabi.ee 
