V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
piinapingil! Mitte midagi muud saavutada, kui et teda nahkmadratsile pannakse! Oo, alles
need on õiged põrgutulest hõõguvad pihid! Kui õnnelik on see, keda kahe laua vahel katki
saetakse, või see, keda kaks paari hobuseid lõhki kisuvad! Kas sa ka tead, mis piina tunneb
inimene pikkade ööde jooksul, kui veri keeb, kui süda on lõhkemas, kui pea huugab, kui
hambad kätte lööd? Need halastamatud timukad käänavad sind vahetpidamata
armuunelmate, armukadeduse ja meeleheite hõõguval röstil! Tütarlaps, halasta minu peale!
Anna mul hinge tõmmata! Riputa tuhka lõkkele! Palun sind, kuivata higi, mis mu laubalt
suurte tilkadena alla voolab. Laps! Piina mind ühe käega, kuid teisega kallista! Halasta mu
peale, tütarlaps! Halasta mu peale!»
Preester väänles maas veeloigus ja tagus peaga vastu kivitrepi nurki. Tütarlaps kuulas, pilk
temale suunatud.