"armurikka" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

rühti võttes. «Tänan,» vastas tüdruk. Ja sellal kui kapten Phoebus oma burgundlikke vurrusid keerutas, lipsas tüdruk hobuselt noolena maha ja kadus nagu välk. «Vannun paavsti naba juures,» kirus kapten, lastes köidikuid Quasimodo ümber kõvemini kinni tõmmata, «meelsamini oleksin tahtnud seda plikat kinni hoida!» 70 «Mis parata, kapten,» ütles üks sandarm, «linnuke lendas minema, nahkhiir jäi pihku.» V. ÄPARDUSED JÄTKUVAD Gringoire oli kukkumisest uimasena tänavanurgale armurikka neitsi Maria ette lamama jäänud. Vähehaaval hakkas ta toibuma; mõni minut hõljus ta veel mingis poolärkvel uneluses, millel ei puudunud oma mõnu ja kus mustlasneiu ning ta kitsekese õhulised kujud ühte sulasid Quasimodo raske rusikaga. See seisund ei kestnud aga kaua. Kaunis tugev külmatunne selles kehaosas, mis vastu maad oli, äratas teda äkki ja ta mõtted said tagasi selguse. «Kust see jahedus?» küsis ta järsku. Siis alles märkas ta, et oli sattunud renni.