FRIEDEBERT TUGLAS ,,INIMESE VARI" Maret Jakob Metsavaht Metsavahi naine Mees Arst Jakob läks sõjaväkke, peale seda sõtta. Kokku oli ära 7 aastat. Ema Maret nägi õudusunenägusi. Kohtas üht mees, kes teadis Jakobi, nad olid koos haigemajas olnud. Jakob saatis temaga oma emale kukru, kus oli oma ja võõramaa raha. Oma raha paberist, võõras kullast. Maret ärkas jälle mitu korda unest, läks jõe juurde, kust leidis eest oma poja. Viis poja onni. Poeg olid haige, haavatud sealt, kust riided polnud katki ja riided olid augulised sealt kust keha polnud haavatud. Ta oli mürgi pommi plahvatuse kätte jäänud. Nägu oli must. Jakob sonis, otsis vahel oma pampu, kukrut ja riideid. Üles ärgates käskil emal tema sonimistest mitte välja teha. Maret ei tahtnud hetkekski poja juurest lahkuda, kuid käis siiski vahepeal inimesi üle jõe venega sõidutamas. Ta kurtis teistele pojaga juhtunut, kuid ei saanud neid abi, vaid kuul...
Ta jõudis minust ette. Mind sööb Ja lõpuks näis, nagu oleks ainult vene seisnud ja kõik muu tast mööda voolanud. tundmatu tõbi kui mürk. Aga mis viga oli temal?" Voolasid taevas ja maa, voolasid rannad ja puud, voolasid jõe sünged lained lakkamata "Ta oli haavatud," vastas Maret, ja veel kord nõrgu-sid pisarad ta silmi. ning peatumata - otsekui ema armupisarate ilmlõpmatus. "Haavatud?" imestas võõras. "Ta haavad olid ammu terved. Need ei võinud iial enam kurja teha. Ainult üle pahema põse läks veel põletushaav, kuid seegi oli kerge." 1919. Nüüd tundis Maret rääkija. See oli sama mees, kes tõi talle Jakobi rahakukru. Ta ajas enese püsti ja küsis imestades: -5-
annaabi.ee 
