A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Uks avanes, kaks vahti võtsid oma käte vahele Bonacieux', keda toetas politseinik. Ta
tõugati, koridori, sunniti üles minema trepist ja pandi ühte ootetuppa istuma.
Kõiki neid liigutusi oli ta teinud täiesti masinlikult.
Ta oli kõndinud kui unes, oli näinud ümbritsevaid asju otsekui läbi udu, ta kõrvad
olid tajunud hääli, ilma et ta neid oleks mõistnud. Sel silmapilgul oleks võidud teda
hukata, ilma et ta kättki oleks tõstnud enesekaitseks või häält teinud armupalumiseks.
Nii istus ta pingil, selg vastu seina, käed rippu, täpselt samal kohal, kuhu valvurid ta
jätsid.
Kuna ta aga enese ümber mitte midagi kohutavat ei näinud, kuna ühestki asjast ei
võinud arvata, et teda ähvardaks tõeline hädaoht, kuna ta iste oli meeldivalt polsterdatud,
seinad kauni Cordoba nahaga kaetud ja laiad punased kuldsete nööridega kinnitatud
damast-eesriided akende ees rippusid, siis jõudis ta vähehaaval arusaamisele, et ta hirm