Albert Camus - Sisyphose müüt
Siiriuse vaatepunktist on Goethe teosed kümne tuhande
aasta pärast tühi põrm ja tema nimi on unustatud. ... kõigist kuulsustest on kõige vähem petlik
see, mis elab. Näitleja kas saavutab edu või mitte. Kirjanik säilitab lootuse ka siis, kui ta ei
leia tunnustust. Ta usub, et tema teosed tunnistavad kord, mis ta õieti oli. Näitleja jätab endast
heal juhul foto maha, aga midagi sellest, mis oleks tema ise ta liigutused ja ta vaikimine, ta
hingeldus või ta armuohe ei jõua meieni. Kui ta ei leia tunnustust, siis polegi ta mänginud,
ja kui ta pole mänginud, siis on ta sada korda surnud koos kõigi nende olenditega, kellele ta
oleks võinud elu või ülestõusmist anda. Raske on öelda, kuivõrd näitleja oma rollidest kasu
saab. Aga see polegi tähtis. Oluline on vaid see, mis määral ta nende kordumatute eludega
samastub. Vahel juhtub, et ta võtab midagi neist endaga kaasa, et nad valguvad üle aja ja koha