Miguel de Saavedra Cervantes
loeb vaid kahjulikuks kireks ja madalaks ihaks, peab teine karjane, Tirsi, armastusele veendunud
kaitsekõne, näidates, et ükski armastuse liik, ei taevalik, igapäevane ega suguline, ei ole taunitav ning
et kui armastus mõnikord kahju sünnitabki, lõpeks ilma temata maailm ja elu. 5. raamatus armub ka
seni ükskõikne Lenio. Nimikangelanna Galatea ei ava romaani valminud osas end eriti; kuigi paljud
teda imetlevad ja ihaldavad, on ta pigem kõrvalrollis, näidates end armunooltele allumatu õilsa ja
mõistusliku daamina.
14
"Persilese ja Sigismunda kannatused"
Sellele teosele on olnud eeskujuks "Don Quijote".
Struktuurseks kaudeeskujuks teosele oli hiliskreeka seikluslik lemberomaan, tõenäoliselt Heliodorose
"Aithiopika" (III saj.)