E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
muud vaja ei olla kui rahu ja üksiolemist, kuid see ei aidanud midagi; kõik tahtsid temale
seltsiks olla, tema juures valvata. Agnes pani viimaks tõesti väsinult silmad kinni ja näis
rahulikult uinuvat. Naisterahvad jäid veel tüki aega sosistama, hakkasid siis haigutama ja
küsivalt üksteise otsa vahtima.. Aegamööda lahkusid esmalt nooremad, siis vanemad kambrist
ja -- ei tulnud enam tagasi; kõik olid tee Toompea mäest alla leidnud. Üksainuke vana tädi,
kes
Mönnikhuseni juures armuleiba sõi, jäi veel valvama. Agnes lõi silmad lahti Ja hakkas tädi
jumalakeel! paluma, et see teda üksi jätaks, sest ta ei võivat uinuda, kui tuba tühi ei ole;
ümmardaja abist olevat temale tarvilisel korral küll. Tädi lahkus tasakesi torisedes.
Mõni minut hiljem kõlistas Agnes lauakella. Kui ümmardaja, noor punapõskne eesti tüdruk,
sisse astus, kargas Agnes ühe krapsuga voodist välja ja hüüdis lustlikult: «Ruttu, aita mind
riidesse
panna ja tee mind hästi ilusaks, kas kuuled
annaabi.ee 
