Tõde ja Õigus II Terve tekst
Ei
jätnud küll Vellemaa vene keeles luuletamist, ei jätnud ka Tigapuu oma pooldajatega
riimidelükkimist, aga nende kõrvale asus uus trobikond, kes kukkusid taguma salmidesse
igasugust armastust. Hea meelega oleksid nad uputanud kas või kogu maailma oma
armumulinasse ja ühes maailmaga oleks siis hukkunud ka härra Mauruse esimese järgu asutis.
Õnneks jäi aga terveks niihästi maailm kui ka asutis, kus vulises armukatel.
Indrek ei kuulunud luuletajate kilda. Aga härra Mauruse sõnade üle mõtles ta siiski järele. ,,Nii et
armastus on ainuüksi, mis teeb silma ja sõna sügavaks," sonis ta endamisi. Soo, nüüd oli tal siis
see asi käes! Nii sagedasti oli ta lugenud sügavaist sõnust ja silmist, eriti just viimastest. Nüüd
teadis ta, miks on mõne silmad nii sügavad: armastusest! ainuüksi armastusest! Kui temagi
tahaks sügavaid sõnu ja silmi, siis peaks ta armastama nagu juut kulda