Mati Unt - analüüs
Mõlema puhul on tuntav iseenese paigutamine
mütoloogiatesse, iseenda mütologiseerimine. Nii Mati Unt kui Roland Barthes on
kujundanud enesest universaalse nähtuse - välimus, liikumine, intervjuude andmine,
seisukohavõtud mistahes teemal ning aktiivne tegevus väga paljudes valdkondades on
tihedalt loominguga seotud ning sellesse teadlikult põimitud. Barthes kujutab end teatraalse
kangelasena eelkõige autobiograafias ja eksperimentaalses armastusromaanis Fragmendid
ühest armujutust, need on iseenese karakteri analüüsid, mäng rollis "mina". See seostub
kahtlemata ka üldise mõttekeskkonnaga.
Nii kuuekümnendad Euroopas kui ka üheksakümnendad Eestis kujutavad endast teatavat
uuestisündi, renessansi. Nii on ka vastava aja "põhihoovuse" mõtlejatele iseloomulik
renessanslik universalism, lapselik kõike-teha-tahtmise iha, üldine optimism ning tugev usk
maailma parandamise vajalikkusesse ning võimalikkusesse, kategooriliselt eitav suhtumine