Platoni Pidusöök
sunnib mõlemat, armastajat ja armastatut, hoolt kandma oma moraalse täiuslikkuse eest“ (190). Ehk teisisõnu,
selleks, et armastus saaks panna ennast ületama ja paremaks tegema, on vajalik teatav kunstipärasus, aeglus, ilu,
kultuur, vaimsus.
3. Kolmandana räägib arst Eryximachos, kes eristab kahesugust Erost ka kehade puhul: kehas on „terve“ ja
„haige“ alge (191). Arstikunst seisneb keha terve alge rahuldamises ning halva alge pärssimises; arstikunst on
„teadus keha armuihadega täitumisest ja tühjenemisest“ (191). „On tarvis osata keha kõigi vaenulike algete vahel
esile kutsuda sõprus ja vastastikune armastus“ (192). Järgnevalt laiendab Eryximachos armastuse mõistet olulisel
määral, nii et see rakendub ka näiteks muusikale, gümnastikale, põllundusele, astronoomiale ja ennustuskunstile.
Nõnda on muusika „õpetus armastusalgetest harmoonias ja rütmis“ (192). Sellises üldises tähenduses ongi