Hamlet, Terve Raamat
ja noogutades peaga korda kolm
nii sügav ohe paiskus rinnust tal,
et katkeda näis keha, lõppeda
ta maine matk. Siis laskis lahti mind.
Pea pöörat üle õla tagasi,
näis silmadeta kätte leidvat tee,
sest väljus uksest nende abita,
pilk piinamas mind lahkumiseni.
POLONIUS: See on ju ehtsaim armuhullustus,
mis ägeduses hukkab iseend
ja meeletusi ajab tegema.
Ehk oled printsi solvand hiljuti?
OPHELIA: Hea isa, ei.
POLONIUS: Ta sellest ongi hull.
Ma kahetsen, et mõistmist mul ta jaoks
liig vähe jagus. Kartsin, mängleb vaid
ja hukutab sind, laps. Mu kiivust küll!
annaabi.ee 
