Giuseppe Verdi
uusi arengusuundi otsiv pilk leidis ikka ja jälle midagi sellist, mis värskete mõttelaengutena
teoseid rikastas.
Verdi loomingu kõrgtipul, XIX sajandi üheksakümnendail aastail, tärkas itaalia ooperis
uus suunitlus verism. Suunitlus, milles Giovanni Verga poolt rajatud kirjandusliku voolu
alusel püüti kajastada tõepärast elu "sellisena, nagu ta on". Ooperite kangelased valiti
talupoegade, linnakehvikute, laadakomödiantide hulgast, süzeed põhinesid tundeid rebestavail
armudraamadel tulvil rõhutatud emotsionaalsust, teatraalseid efekte, situatsioonide teravust ning
rohkeid lüürilisi kulminatsioone. Naturalistlike stseenide kõrval leidub oopereis melodramatismi
sugemeid, suur rõhk on pandud olustikupiltidele. Veristlike ooperite üks suuremaid teeneid
pöördumine läbinisti demokraatlike teemade poole on olnud aluseks huvitavale muusikale.
Esimese veristliku ooperi, "Talupoja au", pani 1888. a. kirja P. Mascagni, temale järgnesid
1890. a. R