romantik Vladimir Lenski ning tema armastatu Tatjana noorem õde, elurõõmus ja pinnapealne Olga. Suutmatusest sulanduda, tema jaoks uudesse heliteose vormi, otsustab Onegin orkestrist lahkuda peale dramaatilisi helinoote duellil, mis osutus näitemängu asemel reaalseks mehelikkuse tõestamiseks ja zestiks tõelise au kaitsmisel. Öeldakse, et südamevalu toob inspiratsiooni, paraku tuleb elus ette suhteid, mille käigus saadakse nii haiget, et hing sulgub. Kogedes vastuseta jäänud armuavaldust Tatjana ettekujutused spontaansusest, elujõust ja kirglikkusest teisenesid. Samuti nagu tema arusaam aususest ja otsekohesust, ning sellele samalaadse vastamise iseenesest mõistetavusest ja tagajärgedest. Muusika, mis oleks võinud liigutada mägesid suleti ajapikku kaunisse mängutoosi. Selle külma kuid kauni ja ahvatleva mängutoosi muusika kuulamise soovi ihalus sai Onegini rahutu hingehääle kasvamise võtmeks. Rollid olid vahetunud Tatjana oli muutunud muusikaks
Kas te mind armastate? Tahan, et te mulle ütleksite, kas te mind armastate.» «Kas ma sind armastan, mu elu ingel!» hüüdis kapten ja langes poolenisti ta ette põlvili. «Mu keha, mu veri, mu hing, kõik on sinu oma, kõik on sinu päralt. Ma armastan sind, pole iial kedagi teist armastanud, ainult sind.» Kapten oli seda lauset juba nii palju kordi nii mitmel samasugusel juhul korranud, et ta selle ette kandis ühe hooga, ilma et ühegi sõnaga oleks eksinud. Seda kirglikku armuavaldust kuuldes tõstis mustlastüdruk oma silmad täis taevalikku õndsust räpase lae poole, mis taeva aset täitis. «Ah, niisugusel silmapilgul tahaksin ma surra!» sosistas ta. Phoebus aga leidis «niisuguse silmapilgu» paraja olevat, et talt uut suudlust varastada, mis õnnetule preestrile uut piina valmistas. «Surra!» hüüdis kapten. «Mis te ütlete, mu kulla ingel? Nüüd on aeg just elada, vannun Jupiteri nimel! Surra niisuguse meeldiva asja algul? Saatana sarvede nimel, te heidate nalja
annaabi.ee 
