Nicolo Paganini muusikareferaat
Beethovenit näha, sest see oli juba ligi aasta enne seda surnud. Viinis oodati Paganinit suurel
põnevusel. Nagu ennemuistseid juttusid räägiti tema viiulimängust, aga see ei olnud midagi
selle vastu, mis Paganini teha võis. Viini linn oli esimese kontserdi järel nagu arust ära. Kõige
keerulisemad ja vigurlisemad kohad ja välgukiirused jooksmised ülevalt alla ja alt üles läbi
pooletoonide olivad Paganinile kerged nagu lapsemäng. Pikalisemate kohtade juures laulis
viiul kõige armsamatel helidel.
Üks ajaleht kirjutas Paganini kohta nõnda:" Kui mängukoor esimese tüki oli mänginud, siis
astub kuivetand pikk mees, viiul kaenlas, ette, nägu kahva, haiglane, pea peru. Mängu
imevääriline suurus ühes kõige puhtama puhtusega, octave- ja decime-jooksud välgukiirusel
alla ja üles, kahekordsed jooksud kuueteistkümnendik-nootides- üks näppudega tõmmatud ja
teine poognaga,- käivad nii selgesti ja akurat, et ka kõige vähem heli ega kõige lühem