Johann Wolfgang Goethe „Faust“
pagana igavene ori. Meeleheitel olev doktor oli sellega päri. Õnneks ei elanud arst 15. sajandi
Venemaal inkvisitsiooni keskel, sest siis oleks kirik ta kohe kui ketseri tapnud ja mis saaks
olla veel rohkem kirikuvastane, kui paganaga lepingu sõlmimine.
Pärast kontrahti jõustumist arvas Mefistofeles, et Faust hakkab elu nautima kui ta saab
omale imeilusa naise. Õpetlane hakkaski. Ta muutus hulluks naise järele. Lausa niivõrd palju,
et ei suutnud ilma armsamata elada. Teose lõpus oli ta nõus isegi oma elu neiu nimel
ohverdama. Tean, et armastus pimestab, aga minu arvates ei tohiks nii tugevasti ühte inimesse
kiinduda, inimesed ju surevad, see on paratamatus ja pärast mõne lähedase inimese surma
peab oskama edasi elada.
Juba antiikaja filosoofid arutlesid elu mõtte üle. Ma usun, et ka nemad ei olnud oma
eludega rahul, just nagu Faust. Siiski ei teinud mõttemehed kuradiga lepinguid. Vähemalt
selline on minu arvamus
annaabi.ee 
