Sügavamõttelised luuletused
Aja väsimus silmisse vaotab Täna tunnen, kuis valutab ilu-
hõbeläikese vaikuse vee. hell ja imelik tunne on see.
Ja sa võib-olla jälle siis palud
hoida armsamat elavas käes,
kanda kirsipuu õitsemisvalu,
võtta lisaks üks sündimispäev, Kristiina Ehin
et taas roheka valguse vihus, me möödarääkimiste naerune lootsik
siis, kui tähtedelt kõliseb lund, triivib omasoodu
tundes armsakssaand sõrmi veel pihus, meie märkamatajätmiste hajameelsed palvehelmed
ärkaks kurbus taas võtma su und. peegeldavad juba päikest
tähelepanematuse tähelaev
Mathura sõuab üksinda läbi musta mere ja
meie ükskõiksuse kohmetud nurgakivid
VAADATA merd
annaabi.ee 
