Hamlet, Terve Raamat
ajab öökima. Igatahes, abieludest aitab. Kes juba paari on pandud,
elagu edasi - kõik peale ühe. Ülejäänud jäägu nagu on. Kloostrisse! Mine.
Lahkub.
OPHELIA: Mis ülev vaim on varisend! Rüütli,
õukondlase ja õpetlase mõõk,
silm, keel - me riigi õis ja lootus,
see maitse peegel, kombe valuvorm,
see silmapaistvaist silmapaistvaim - läbi!
Ja mina, kõigist naistest armetuim,
kes jõin ta lubaduste muusikat,
pean nägema, kuis ülev, kõrge mõistus
nüüd pläriseb kui pragunenud kell -
kuis tema, näolt ja kujult võrratuim,
on pöörand ära sootuks. Taevas küll -
et pärast olnut praegust näha antud mul!
KUNINGAS ja POLONIUS hiilivad välja.
KUNINGAS: Ah armastus? See vaevalt on ta tõbi.
Jutt oli vähe isemoodi küll,
annaabi.ee 
