Antiikkirjanduse konspekt
4. saj. komöödias viljeldi paroodilis-mütoloogilist ja olustikulist temaatikat, nende kahe liitumisel tekkiski
uus-atika komöödia. Temas puudub fantastiline element ja poliitiline aktuaalsus, samuti on kõrvale jäetud
ühiskondlikud probleemid. Koor võtab etendustest küll osa, kuid esitab oma laule vaheaegadel, vaatuste
vahel, kusjuures need vahepalad ei ole sisuliselt seotud komöödia faabulaga. Vastavalt ühiskonna huvile
eraelu vastu käsitletakse perekonna-ja armatusteemasid. Tüüpilised süzeed, teemade piiratus uus-atika
komöödias. Arendatakse intriige, iseloomu käsitletakse süvendatult. Puuduvad jämedakoelised naljad,
ebasündsused, mis olid iseloomulikud varastel perioodidel.
Vana-atika kirjanikud: Kratinos, Eupolis, Aristophanes (,,Ratsanikud", ,,Pilved", ,,Konnad", ,,Linnud",
,,Rahu", ,,Naised rahvakoosolekul", ,,Plutos").
Uus-atika komöödiakirjanikud: Menandros (,,Pahurdaja", ,,Vahekohus", ,,Äralõigatud juuksepalmik"
19
annaabi.ee 
