Anna Haava
Haljendab üksi imemaa." või siis palutakse tuultelt tiibu,
,,Et ma jõuan sinna maale,
Mis kord lehvis koidikul". Kuid siis hakkab õrnalt kõlama mõistatuslik heli, nagu oleks
imemaa päris lähedale tulnud:
(Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde)
Näe, mis lendab, lehvib läbi ööde.
Luige tiivul, kohab akna all?
Kas on arm, kas surm, kas imesõnum?
Süda põues mul on põksuval.
Kevad toob kaasa suure õnneõhina.Nii leiab laulik igat-
setud elutäiuse armastustundes ja jõuab ,,Luuletuste" pe-
rioodi kõige valdavama teema juurde. Haava armastusluule kõige
omapärasemaks jooneks on armastustunde ühinemine siira igatsusega
headuse ja ilu järele. Luuletustes ,,Lill" ja ,,Nõmmelill" on Haava
väljendanud looduse hingestamise kaudu inimese ja looduse ühtsust. On
vaja meenutada Heine luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista
Haava looduse hingatuse omapära. Haava kujundites pole Heine
annaabi.ee 
