Barokkluule
loomingust on aga vastupidiselt stoitsismile soovitab kirglikku kaasaelamist kaasaja sündmustele, tõeihalust, valu ja
muret kodumaa allakäigu pärast. Ajastu kriisi läbielamine viib elu piiride ja surmateemani, mida Quevedo puhul
võiks nimetada eksistentsialismiks. Surm elab inimeses endis ja ahistab tema eksistentsi lakkamatult, Quevedo luule
sotsiaalse vastutuse teema ja kompromissitu ühiskonnakriitika on samuti uuema eksistentsialismi tunnusteks.
Armastusteemalises luules järgib Quevedo aga veel petrarkistlik-platonistlikku joont, armastus saab filosoofilise
varjundi seeläbi, et lisaks hingega viib luuletaja teispoolsusesse ka maise kire. Kuigi Quevedo oli võimeline ka ise
kirjutama kultistlikku luulet (nagu Gongora), iseloomustab suuremat osa tema loomingust satiir. Maiste pahede ja
inimnarruste piitsutajana ei leidu talle tolleaegses kirjanduses võrdset, tema grotesk madaldab maise toreduse ja
annaabi.ee 
