V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jumalakartlik oli olnud, siis pöördus ta palves alati selle pärast helde jumala poole. Jumal
halastaski ta peale ja kinkis talle.väikese tütre. Mis sellest rääkida, kui rõõmus ta oli: see oli
otse pisarate, kallistuste ja suudluste torm. Ta imetas ise oma last, tegi oma ainsast vaibast
talle mähkmed, ei tundnud enam külma ega nälga. Ta muutus seetõttu uuesti ilusaks.
Vananev tüdruk muutus nooreks emaks. Uuenesid armastussidemed, mehed tulid jälle
Chante-fleurie'd külastama, ta leidis uuesti oma kauba tarvitajaid ja kõigest sellest
paturahast hankis ta mähkmeid, tanukesi, põllekesi, pitsist jakikesi ja atlassmütsikesi, ilma et
oleks kunagi mõelnud enesele kas või vaipagi osta. Eustache'i-isand, olen juba öelnud, et ei
tohi kakku süüa! Sel väikesel Agnesil -- nii oli lapse nimi, ristinimi, sest juba ammu oli
Chantefleurie oma perekonnanime kaotanud --, sel väikesel oli rohkem linte ja igasuguseid