Marie Underi ja Henrik Visnapuu armastusluule võrdlus
veel elas. Autor pühendas talle mitmeid värsiridu. Ing tõi Visnapuu ellu värve ja valgust,
justkui oleks mehe maailm enne naise saabumist ilma igasuguste toonideta olnud. Pimeduses
tekib uus lootuskiir: ,,Ning öö on kuldne kauge ring, /mis laotusen veerleb vaid. / Päev ainult
paistab, paistab maid. / Sind armastan, sind ihkan, Ing!" Lootus kasvab reaalsuseks ja
Visnapuu loomingusse lisandub aina rohkem sügavamõttelisi armastusridu, mille kaudu
väljendab autor oma tunnete tõelisust Ingile. Õnnelik mees väidab pärast mitmeid armumisi,
valusaid lahkuminekuid ning kaotusi, et ,,nii saanud aastaist nende viimne ring sest naine
minule, kel nimeks Ing."- ta on lõpetanud oma otsingud, sest leidis endale parima.
Under aga pidas armumist ja armastust igapäevaseks elu osaks, mis kunagi tulemata ei jää
ning mille puhul ,,ainuvalitsus mu hullul südamel." Luuletaja meelest on võimatu armastusest