19. saj ja 20. saj vahetuse kirjanduselu
Paranes haridustase ning koos sellega ka lugemisoskus. Saadi aru vajadusest teada, mis
toimub mujal maailmas. See omakorda suurendas ajalehtede arvu (1857 üks ajaleht, 1883
oli 10 ajalehte). Suurenes raamatute ja trükikodade arv. Suur ajakirjanduse kasv pidurdas
raamatute levikut, kuna seal oli ilukirjanduslik lisa. Peamiselt levisid madalatasemega
tõlkekirjandus, omamaist kirjandust ilmus suhteliselt vähe (rändkaupmehed ei pakkunud
väärtkirjandust- röövlijutud, krimiromaanid, armastusjutud). Raamatud olid välisilmelt hallid ja
ilmetud.
Kirjanikud olid n-ö poolharitlased. Nad olid saanud saksakeelse koolihariduse. Väga paljud
kirjanikud olid ajalehtede toimetajad, nende abilised, kirikuõpetajad, kooliõpetajad. Nad ei
saanud erilist tasu oma töö eest.
Sajandivahetuse proosa.
Suur osa ilmus ajalehtedes järjejutuna. See kindlustas lehe edu. Jutulisa suurenes umbes
50x. Kasvas ka lugejaskond. Eriti suur algupärase kirjanduse vastane oli Jakob Kõrb
(Valguse toimetaja)
annaabi.ee 
