Eesti kunsti ajalugu
Toomkirikus asuv erinevatest marmorisortidest portreeline epitaaf (mälestustahvel)
maanõunik J. Hastferile. Epitaafi kujunduses on barokkstiilile tüüpiliselt ühendatud
kristlikud ja antiikmütoloogiast pärit motiivid. Mustast marmorist sarkofaagile nõjatuvad
leinavad paljad poisikesed, kes kehastavad rooma kaitsevaime (geeniusi), aga võib olla
on hoopis tegemist renessansist alates populaarsete putodega, kelle eeskujuks peeti
antiikset armastusjumalat Erost.
Barokiajastu oli Eestis värvilise puuskulptuuri ehk nikerduskunsti õitseaeg. Sellest on
peamiselt säilinud kirikuinventari. Umbes 1680.aastani domineerib kujunduses
ornamentika. See on nn. pahkmikornament, mille tähtsamateks motiivideks on
skemaatilised taimevarred (köitraag), rullkujund ja kõhr (kõrvalesta meenutav kujund).
Kõige kunstipärasemalt kasutas pahkmikstiili taani päritoluga Elert Thiele, kes töötas
Tallinnas 1652 1674
annaabi.ee 
