V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Meie filosoof jäi keeletuks ja vaatas juhmi pilguga kord kitse, kord noore tütarlapse otsa.
92
«Püha neitsi Maria!» hüüdis ta lõpuks, kui tal üllatusest keelepaelad lahti pääsesid. «Olete
mul aga mõlemad vahvad!» Mustlastüdruk katkestas vaikuse: «Aga sina oled, nagu ma
näen, häbematu kelm!» «Vabandage, preili,» ütles Gringoire naeratades. «Miks te mind
siis meheks võtsite?» «Kas sulle oleks poomine paremini meeldinud?» «Nii,» sõnas poeet,
veidi pettunud oma armastuloo-tustes, «kas teie siis ainult sellepärast minuga abiellu
astusite, et mind võllast päästa?» «Mis muid mõtteid mul veel oleks pidanud olema?»
Gringoire hammustas huuli.
«Vaata,» pomises ta, «ma pole siis armastuse alal veel nii võidukas, kui arvasin. Aga
misjaoks siis see vaene kruus puruks löödi?»
Esmeralda puss ja kitse sarved olid ikka veel kaitseseisukorras.
«Preili Esmeralda,» ütles poeet, «lepime ära. Ma pole kohtuametnik ega anna teid