Kuidas on mind mõjutanud kirjanduse lugemine? Kuigi ma pole eriti suur raamatute sõber, pean siiski tunnistama, et raamatute lugemine on vahel isegi täitsa mõnus ajaviitmise vahend. Kindlasti on midagi, mis on kirjanduse lugemine mulle andnud. Peamine põhjus, milleks raamatuid lugeda on see, et see avardab silmaringi, muudab maailmavaadet, rikastab sõnavara ning parandab grammatikat. Olen oma elus võrreldes suurte kirjanduse armastajatega väga vähe lugenud. Kuid need raamatud, mille olen ka päriselt läbi lugenud on mind mõjutanud juba sellega, et olen viitsinud ja jaksanud need läbi lugeda. Loomulikult oleneb kõik sellest, milliseid raamatuid loen. Minu põhilised lemmikud raamatute hulgas on noorsookirjandus. Seal on palju päevakohast teemat, mis mind väga köidab. Nii leian palju ühist raamatu sisu ja nende tegelastega. Saan leida lahendusi enda probleemidele ja nendest midagi õppida
Hedda on värskelt abiellunud naine, kuid see, kuidas ta Eilertit vaatab on midagi teistsugust, selles on samuti olemas omamoodi rahutus. Nad vaatavad üksteist, silmi mujale pööramata. Mingil hetkel on nendes olemas see lähedus, mis peaks olema õigel abielupaaril, kuid nemad seda ometigi ei ole. Sellised olukorrad tekitavad vaatajais vastuolusid ning arusaamatust. Kohati võivad need tekitada ka vastikust, kuid laval mänglev õrn meloodia ei lase unustada, et tegemist on kunagiste armastajatega, kelle vahelt ei ole ilmselt kõik veel kadunud. Samasugune rahutuse ja rahu vaheline õrn piir on näha alguses mainitud stseenil, mil Thea jutustab Eilertist. Ta räägib temast kui armastajast, seda kordagi mainimata. Sellele annavad vihjeid temale suunatud valgus, õrn ja igatsev muusika ning tema kehakeel, ta seisab liikumatult paigal, vaadates üles, justkui enda mälestustesse või siis vastupidi nende võimalikku ühisesse tulevikku. Tema juttu kuulates
Rahvajutt seletab vanade pajude tüvelõhesid ja -õõnsusi Juudase poomispuuks olemisega, nimelt on paju see, kes toimunu pärast kannatama peab. Paju arvatakse sümboliseerivat kooskõla ja harmooniat. Vana-Kreeka mütoloogias oli paju algselt puujumala kehastus, hiljem jumalanna Artemise atribuut, mis sümboliseeris lapse sündi. Kristluses on paju evangeeliumide sümboliks. Paju on läänemaailmas traditsiooniline leinasümbol, kuid seostatakse ka hüljatud armastajatega. Leinapaju tähendab leina ja kurbust, vanasti usuti, et kui leinaja või mahajäetu kannab pajuoksa, siis võtab paju valu enda kanda ja inimene võib hingelist kergendust saada. Hiinlastele sümboliseerib paju, esindades yin-poolt, kevadet, naiselikkust, sarmi, graatsiat, pehmust, Kuud ja lahkumist. Paju on seostatud Kuuga ja arvatakse mõju avaldavat Kalade märgi all sündinuile. Druiidide puuhoroskoobi järgi on nn pajuinimene sündinud harilikult 1.10. märtsil või 3.12. septembril
annaabi.ee 
