Rahvuslik liikumine 19. sajandil
ka eesti soost maalikunstnikult Johann Kölerilt.
Kahjuks suhtusid baltisakslased Aleksandrikooli ideesse tõrjuvalt ja nii venis loa saamine kuni
1869. aastani.
1870. aastal sai Aleksandrikool endale nn peakomitee. Selle etteotsa valiti Hurt. Komitee muutus
rahvusliku liikumise tähtsaimaks ja keskseimaks organisatsiooniks. Peakomitee ja abikomiteede
iga-aastasi suurkoosolekuid hakati koosseisu esinduslikkuse ja arutelude tähtsuse tõttu nimetama
koguni "esimeseks Eesti arlamendiks".
Murranguliseks kujunes 1872. Aasta, mil moodustati tervelt 54 Aleksandrikooli abikomiteed.
Abikomiteed olid rahvusliku liikumise kohalikeks keskusteks. Neisse koondusid ärksamad
tegelased, kes organiseerisid annetuste kogumist ja korraldasid selleks mitmesuguseid üritusi,
nagu näitusmüügid, kontserdid, teatrietenudes, pidu-ja kõneõhtud. See tegevus mõjus nagu
laulupidu- viis inimesi kokku ja liitis neid ühise esmärgi nimel.
7. Laulupidu
annaabi.ee 
